Jõusin kohale!

Heiheiii

Ma jõudsin ka lõpuks kohale. Reis oli ikka VÄGA pikk. Ma lendasin kolmapäeva õhtupoole Frankfurti, lend läks päris kiiresti. Värava juures oli YFU isik mind kohe ootamas. Ma teda tglt ei näinudki, aga õnneks oli mul mu YFU pusa seljas, siis tema nägi mind. Me jooksime täiega kiiresti mooda lennujaama, ja siis ta vaatas kella ja ütles, et "aah, me niikui nii ei jõua oma metroole, läheme hilisemaga:)" ookeii ja siis see tädi läks shoppama :). Ja me läksime hilisema metrooga Frankfurti kesklinna, jõudsime üliilusasse ja SUURDE rongijaama ja mu hotell oli kohe rongijaama lähedal. ma jõudsin hotelli umbes mingi kella 10 ajal. 11 paiku läksin Frankfurdi peale ringi vaatama, aga kõik oli suletud :( . Ma pidin hommikul kell 7 ärkama, kuna 8.30 tuldi mulle hotelli vastu (aga ma ei saanud sellest küll aru, kuna mu lennuk väljus 12.58). Pmst terve öö, iga tunni tagant, ma vaatasin kella, et ma sisse ei magaks, niiet ma ei saanud hotellis üldse magada :(. Ma ärkasin lõpuks kell 5 ülesse ja panin mtv mängima, kuulasin natuke head muusikat ;). lõpuks ma sain enne poolt 8 YFU kontaktisikuga kokku ja me käisime kusagilt kontoritest läbi??? ja siis läksime lenujaama, see tädi oli ka hästi tore, tegi nalja ja nii...Lennujaamas pidin ma umbes paar tundi passima kui mu boarding hakkas, ma läksin Washingtoni lennule koos 40 saksa vahetusõpilasega ja nende juhiga. Selle reisi boarding oli ikka päris hull. Nad küsisid seal, et kas keegi lennujamas andis mulle pakke ja, et kas kõik asjad mis mul on, on ikka minu omad. Sealt edasi läksingi ma Washingtoni lennule. See oli ikka päris suur lennuk, ühes reas oli 7 istet. WOW. Lend kestis üle 8 tunni. Ma vaatasin 2 filmi ära: Fast five ja Red Riding Hood. Päris head olid mõlemad :). Ma jõudsin Washingtoni kell 3 päeval. Kui me lennukilt maha tulime läksime transferi kaudu kohe immigratsioni. Sealt võeti näpujäljed ja küsiti meie reisi eesmärke. Hästi sõbralik tollitöötaja oli, aga järjekord immigratsioonis oli MEELETU me seisime seal mingi tund aega. Sealt edasi läksime võtsime oma pagasi ära. Peale seda pidime pagasi järjekorras seisma ja ära andma mingi paberi selle kohta, mis meil chekitud pagasis on. Mult küsiti veel, et mis toidud mul on. Paberi me saime lennukis ja täitsime selle seal ära. Peale seda pidid need, kellel oli veel edasine lend, uuesti oma pagasi ära re-chekima. Sealt edasi jäin ma suht üksi, ma ei näinud enam ühtegi saksa õpilast, aga ma lihtsalt läksin vooluga kaasa, ja sattusin õigesse kohta :D, X-raysse. Järjekord seal oli ka päris jube, aga seal läks kiiresti. peale seda sõitsin eskalaatoriga ülesse ja seal ootas mind YFU staff. Nad küsisid seal mu nime ja saatsid mu kellegagi edasi, siis koguti kokku õpilased kes ühes suunas lähevad, seal,oli üks tüdruk kelle lenuk hakkas minema 5 minuti pärast ja kuna ta läks minu suunas pidin ma koos temaga jooksma. Me reaalselt jooksime ühest otsast teise ja see tüdruk lõpuks jõudis väravani ning siis tuli välja, et YFU staff oli vale nime edasi õelnud ja ta oli vale värava juurde jõudnud, tema värav oli kohas, kuhu me pidime sõitma lennujaama metrooga, niiet ühesõnaga...kaugel :D. Ta jäi oma lennukist maha :(, aga talle rebookiti uus lend. Me läkisme peahoonesse tagasi ja ostsin omale pudeli vett, kuna mul oli 5 tundi aega. Ma läksin lennujaamas ringi vaatama ja ma nii muuseas kohtasin oma sugulast :P Ma kohtusin oma sugulase, Lisaga, kes elab San Franciscos, USKUMATU, maailm on ikka niiii väike. Ja peale väikest chatti läksingi ma oma lennukile. See oli selline väike, ja selleks ajaks olin ma juba väga väsinud, aga täiega lahe on pimedas lennata, alla vaadates Washington helendas täiega. Ma jõusin Nashville'i kella 11 paiku ja ma kohtasin seal ka Korea vahetusõpilast, Jennyt, kes hakkab minuga koos koolis käima :D. lennujaamas, kui ma inimesed ootavad sind, ei näinud ma üldse oma isa ja õde, ma tõenäoliselt magasin ja ma kõndisin neist mööda :P. Aga nad olid nii toredad ja siis me kallistasime ja tegime nalja ja uni oligi läinud. Mu area rep oli ka seal ja nad olid väga sõbralikud. Ja siis me sõitsime koju, ma ausalt öeldes ei mäletagi, millest me rääkisime, kuna ma olin üleval olnud väga pikka aega. Kodus ootas mind hostema,ta ei tulnud lennujaama, kuna ta oli natuke haige ega tundnud end hästi, aga ta oli nii sõbralik ja armas. Suht peale seda ma vajusingi ära ja läksin magama. Ma olingi jõudnud Ameerikasse. Ma arvan, et mulle pole see siiamaani veel kohale jõudnud

Praegi istume perega suures toas ja hostvanemad vaatavad mingit saadet, Lindsay loeb raamatut ja sööme Eesti komme :P. Kell on praegu 22:14

Mõnusat suve, teile, mu sõbrad Eestis

PS:siin on tõenäoliselt mingit segast teksti ka, kuna ma ei ole veel ajavahega harjund, olen ma üsna väsinud :P

PS2:pere kohta kirjutan teile hiljem, kuna ma olen praegu üsna väsinud